Estonia Tervise eest hoolitsemine

4 viisi, kuidas võtta hooldajana oma päevast maksimum

Marc Lawrence jagab neli praktilist näpunäidet, kuidas tulla toime igapäevaste hooldamisega kaasnevate väljakutsetega.

Populaarse veebimeemi kohaselt:

Lapsevanem on lihtne olla. See on nagu rattasõit. Ainult et ratas põleb ja sina põled ja kõik su ümber põleb ning vahel on tunne, et sa viibid põrgus.

Minu kui 12-aastase tütre isa jaoks on see enamiku ajast tõsi. Kui lisada siia veel abikaasa hooldamine, on raske kirjeldada seda tunnet, mis mind sageli valdab. Ärge saage minust valesti aru – nii lapsevanemaroll kui ka lähedase hooldamine võivad pakkuda palju rõõmu. Eriti siis, kui õnnestub ületada kõige suurem takistus, millega hooldajad silmitsi seisavad – ajapuudus.

Kuhu päev kaob?

Tööl käies hurjutasin end pidevalt selle eest, et ei suutnud iga päev ära teha kõiki neid töid, mille olin tegemist vajavate asjade nimekirja märkinud. Kuna asjade organiseerimine ja tõhusus ei ole minu tugevaimad küljed, siis olen aastate jooksul kasutanud pea kõiki väljatöötatud tööde haldamise süsteeme, kuid tulemusteta. Samas pean end inimeseks, kes saab asjad tehtud ka siis, kui teised ehk alla annavad.

Nüüd, mil olen vanem ja targem ning annan aru peamiselt iseendale, ei tunne ma enam samasugust pidevat ängi kõike tingimata ära teha. Olen õppinud asju paremini tähtsuse järgi seadma, seadma endale mõistlikke ootusi ja ka endale andestama, kui kõik ei lähe päris nii, nagu tahaksin. Et aidata ka teistel päevast maksimumi võtta, kirjeldan allpool ühte tavalist päeva oma elust koos praktiliste näpunäidetega, kuidas põrgu asemele pigem paradiisi tekitada.

Hommik

Ma ei ole hommikuinimene. Ülikoolis ei valinud ma ühtki loengut, mis algas enne kella 11. Saatuse irooniana olen nüüd aga just mina see, kes tõuseb kell 6.30 ja äratab ülejäänud pere.
Ma ärkan vara, hoolitsen koera eest, äratan pereliikmed, panen tuled põlema ja lülitan kütte sisse. Seejärel viin ennast kalendri abil kurssi tegemist vajavate ülesannetega, vahel käin duši all ning haaran esimese tassi kohvi. Seejärel tuleb tütar kooliks valmis seada ja ta õigeks ajaks kohale viia, milleks kulub harilikult tund. Järgmiseks võtan oma hommikused ravimid (jah, iseenda eest hoolitsemine on samuti tähtis), söön hommikust, joon teise tassi kohvi ja kavandan ülejäänud päeva.

Üks suurimaid katsumusi minu kui hooldaja elus on asjaolu, et iga päev on erinev, ja seda nii päevakava poolest kui ka abikaasa terviseseisundi prognoosimatuse tõttu. Ma ei tea kunagi päris täpselt, mida oodata, kuni aitan J voodist välja. Ülejäänud hommik kulub tavaliselt J vajaduste rahuldamisele: dušš, tualetis käimine, toitmine ja vajadusel arstivisiidid.

Pärastlõuna

Pärast lõunat keskendun harilikult J muredele või käikudele ning tegelen majapidamisega: pesen pesu, hoolitsen rahaasjade eest, planeerin tegevusi jms. Lisaks võtan natuke aega oma blogi kirjutamiseks.
Mul on kõigeks selleks aega ainult kolme tunni ringis, sest tütar jõuab kella 15 paiku koju. Seejärel keskendun tema muredele, käikudele ja kodustele ülesannetele. Lisaks pean hakkama õhtusöögi peale mõtlema. Just pärastlõunasel ajal on kõige suurem oht, et ma ei tule oma ülesannetega toime, sest paratamatult kerkib esile ootamatuid probleeme, mis nõuavad päevakava muutmist.

Õhtu

Kuna jaks hakkab lõppema, siis on õhtud kõige stressirohkem aeg. Püüan hoolitseda, et kõik saaksid süüa (sh koer), et tütar oleks järgmiseks päevaks valmistunud, et pere veedaks koos kvaliteetaega ning et abikaasa ja tütar läheksid õigel ajal magama.(Koer läheb voodisse eranditult kell 20.30.)

Kui kõige sellega on ühel pool ja olen pisut ka koristanud, on kell tavaliselt 22 või 22.30. Järgmised kaks tundi kuuluvad mulle, et tegeleda tähtsate asjadega, milleks enne aega ei olnud. Nüüd saan töötada projektidega või lõõgastuda telerit vaadates.

Kui kõik sujub, olen kell 00.30 voodis, mis minu jaoks on normaalne, sest olen alati olnud öökulli tüüpi inimene.

Eelkirjeldatud päevi esineb umbes pooltel juhtudel. Ülejäänud päevadel tuleb teha päevakavasse muudatusi. Selleks võib olla ootamatu haigus, halvad unenäod, kehv ilm või mustmiljon muud muret, mis võivad esile kerkida. Sel juhul saan parimal juhul vaid paar tundi magada ja pean jälgima, et saaksin teha päevauinakuid.

Kuidas kiire eluga toime tulla?

Kuna iga inimene on erinev ja talub stressi, ebakindlust ja kaost erineval määral, siis kõigi jaoks sobivat lahendust ilmselt ei ole. Tahaksin siiski jagada mõned kogemused, mille olen saanud oma hooldaja praktika käigus, ning mis võivad olla abiks, et päeva maksimaalselt ära kasutada ja võimalikult hästi toime tulla.

Tunne iseennast

Kõige tähtsam on tunda iseennast ja oma piire ning neid aktsepteerida. Õpi tundma oma harjumusi, pingetaluvust ja energiataset. Püüdes neid loomuomaseid piire nihutada suurendad vaid oma stressitaset ning lõppkokkuvõttes ei saa ikkagi paljusid asju tehtud.

Lisaks regulaarsele füüsilisele koormusele saad oma vastupidavust parandada mediteerimise, uinakute, tervislikuma toitumine jms abil. Kuldreegel kõlab: mida paremini sa enda eest hoolitsed, seda paremini suudad kanda hoolt ka teiste eest.

Planeerimine ja järjekindlus on kõige alus

Abikaasa terviseseisundi ja tütre vanuse tõttu pean olema oma päeva planeerimisel väga paindlik. Kui hoolitsed kellegi eest, kes vajab kindlat ajakava, siis on planeerimine ja järjekindlus sinu sõbrad. Mul on igaks päevaks plaan, mida haldan erinevate veebikalendrite ja nimekirjade abil. Majja on paigaldatud nutikõlarid, et pääseksin oma kalendritele ja nimekirjadele igal ajal ligi. Mul on isegi autos nutikõlar.

Loomulikult on see süsteem kaugel täiusest ja alati ma oma märkmeid ei näe. Kuid see on mugav, paindlik ja – mis peamine – ligipääsetav teistele inimestele, kes saavad mind ehk abistada.

Püüa olla võimalikult tõhus

Püüan alati olla võimalikult tõhus. Kui teen süüa, siis vähemalt paariks või rohkemaks toidukorraks korraga. Kui tellin toitu, siis mõne roa rohkem, et lisalõuna või -õhtusöök oleks vajadusel kiiresti võtta. Kui teen sisseoste, võtan kauemini säilivat kaupa topelt, et ma ei peaks iga nädal poes käima.

Kuna mulle meeldib toetada kohalikku ettevõtlust, siis teen oma sisseostud veebis – alates üksiktoodetest, mille tõttu tuleks muidu võib-olla ehituspoodi sõita kuni hulgikaupadeni, nagu tualettpaber jms, et elamine oleks hästi varustatud.

Kiiresti rikneva kauba ostmine tekitab endiselt peavalu, kuid olen õppinud mitte nii palju ostma ja raiskama nagu varem.

Koosta varuplaan

Kui aus olla, siis see on nõuanne, mida ma ise ei järgi. Kuigi peaksin. Mul ei ole varuplaani.

Minu õde aitab meid nii palju, kui saab, kuid kui peaksin jääma haigeks või mind arreteeritakse või tulnukad viiksid mu minema, siis ei pruugi kohe kedagi leiduda, kes minu asemele asuks. See on ebameeldiv väljavaade ja ma kavatsen selle vea parandada.

Parimal juhul tuleksid appi mu õde, mõni valitud sõber või pereliige. Halvimal juhul peaksin palkama abilise. Ma ütlen „halvimal juhul“, sest abiline ei tunne meie päevarutiini, ta ei suuda tõenäoliselt hoolitseda korraga nii mu abikaasa kui ka tütre eest ja tema palkamine oleks tõenäoliselt üsna kallis.

Järeldused

Parim nõuanne, mida saan pakkuda, on: võta iga päeva, iga tundi ja minutit sellisena, nagu need on ja ära unusta tegemast hingetõmbe pause. Naudi õnnestumisi ja jäta ebaõnnestumised seljataha. Mis kõige olulisem – ära karda küsida arstidelt, sotsiaaltöötajatelt, perelt või sõpradelt abi. Aeg võib olla sinu poolel.

LA/TV/20/0003 Juuli 2020

Leidsin selle artikli:

Jagage seda lehte: