Estonia Tervise eest hoolitsemine

7 nõuannet reisimiseks lähedase hooldajana

Mõte puhkusele minekust, kui lähedasel on krooniline haigus, võib tunduda heidutav. Allpool jagab Marc Lawrence kasulikke näpunäiteid reisimiseks hooldajana.

Puhkuste lähenedes tahaksin jagada mõned väärtuslikud kogemused oma reisimisest hooldajana. Minu abikaasa J. sai paar aastat tagasi insuldi. Selle tulemusena on tal probleeme liikumisega, tema kõnevõime on piiratud, ta väsib kiiresti ning tal esineb uriinipidamatust. Ehkki alltoodud kogemused on seotud konkreetselt minu abikaasa seisundiga, loodan, et ka lugejatel on neist oma olukorras kasu.

Otsustasime alustada tasa ja targu ning võtta aasta jooksul ette üha pikemaid ja suuremat vastupidavust nõudvaid reise. See aitas mul aru saada, millist tuge ja abivahendeid meil vaja läheb ning mis peamine – kuidas mõjub reisimine J-le nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Nii nagu iga puhkamise ja taastumisega, paranes lühikeste reiside käigus J. vastupidavus märgatavalt ning mina omakorda õppisin meie mõlema stressi leevendama.

Minu esimene reis hooldajana

Ligi kaks aastat pärast abikaasa insulti võtsime ette esimese ühepäevase reisi. Esialgu suutis juba ühetunnine autosõit kurnata J. ära kogu ülejäänud päevaks. Kuid pärast mitut sellist reisi ja jätkuvat ravi paranes tema vastupidavus sedavõrd, et ta suutis järjest sõita kolm tundi või kauemgi. Edasi tulid juba ööbimisega ja nädalalõpureisid, mis nõudsid aga märkimisväärselt rohkem planeerimist. Pidime esmalt veenduma, et meil oleks sobiv majutus ning et tuleksime toime ööbimisega kaasnevate toimingutega, nagu tualetis ja duši all käimine.

Eelmise aasta detsembris käisime nädalapikkusel reisil, mis tähendas sõitmist riigi teise otsa ning sisaldas seetõttu viietunnist lendu. See oli hüpe tundmatusse, mis pani proovile meie mõlema vastupidavuse ja leidlikkuse. Viimaks olime juba nii kogenud, et olime valmis lendama J. vanaema 100. juubeli puhul nädalaks ajaks Hawaiile. See sisaldas 10-tunnist vahemaandumiseta lendu ja üht jätkulendu.

Minu reiside kontrollnimekiri

Kuna meil on nüüdseks reisimisega palju kogemusi, siis jagan mõned näpunäited, kuidas valmistuda reisiks kroonilist haigust põdeva lähedasega.

Planeeri võimalikult palju ette

Iga minut, mille veedad reisi kavandades, enne kui teed broneeringud ja paned lõpliku marsruudi pere ja sõpradega paika, tasub end ära nauditavama ja taskukohasema kogemuse näol.

Kontrollnimekirjad on sinu sõbrad! Seega vali sihtkohta hoolega ja esita endale järgmised küsimused:

  • Kui kaua reis kestab?
  • Kes veel meiega kaasa tulevad?
  • Milliseid tugiteenuseid vajame sihtkohas?
  • Mida peame reisile kaasa võtma?

Ühel hiljutisel reisil peatusime pereliikmete lähedal, mistõttu tellisin juba varakult vajalikud ühekordseks kasutamiseks mõeldud esemed ja saatsin need eelnevalt sihtkohta – nii ei pidanud me neid endaga kaasas kandma. Kui reisi kavandab sinu eest reisikorraldaja või mõni muu pereliige, siis veendu, et ta mõistab kõiki teie vajadusi ligipääsetavuse, ravimite, liikuvuse ja meditsiinilise abi osas.

Räägi inimestega!

Mina kavandasin meie reisid (sulge pole) omal käel ja saadud kogemuste põhjal võin öelda, et helistamine on kõige kindlam viis välja uurida, millised rajatised ja teenused on sihtkohas olemas. Seega kui kahtled, siis helista! Näiteks helistasin kord kohalikku suuremasse lennujaama ja sain teada, et need, kellel on auto jaoks puudega isiku kaart, võivad parkida lühiajaliselt terminali läheduses ja peavad maksma üksnes pikaajalise parkimise eest.

Veendu majutuse ligipääsetavuses

Kui lähedase tervislik seisund nõuab eritingimusi, võib majutuse broneerimine osutuda reisimisel tõsiseks proovikiviks. Meie puhul eeldas J ratastool reisi kõigi nüansside hoolikat läbimõtlemist. Siia kuulusid lennujaama jõudmine, väravasse liikumine, lennukisse sisenemine jne.

Ratastooliga ligipääsetava hotellimajutuse leidmine võib samuti olla paras katsumus. Ligipääsetavust ei mõisteta alati ühtemoodi, mistõttu olen loobunud majutuse broneerimisest veebi või globaalsete telefoninumbrite kaudu. Otsekõne konkreetsele hotellile võib osutuda vajalikuks, et veenduda, et ligipääsetav vannituba tähendab tõepoolest võimalust ratastooliga duši alla sõita ja dušiistme olemasolu.

Ka voodi kõrgus võib osutuda probleemiks. Kord peatusime igati hea ligipääsetavusega hotellitoas, mille voodi oli aga nii kõrge, et isegi tervel inimesel oli raskusi sinna ronida.

Pingeid ronimisega ja aega säästab ka see, kui teha veidi eeltööd restoranide, lõbustuskohtade ja muude vaatamisväärsuste kohta, mida kavatsete reisi kestel külastada. Restoranides ei ole alati tagatud ligipääs ratastooliga inimestele või puudub neis vastav tualettruum. Ja isegi, kui need on olemas, tuleb võib-olla söögisaalis lauad ringi tõsta, et ratastooliga üldse laua juurde pääseda.

Võta kaasa kõik vajalikud dokumendid

Tänapäeva kiiresti digitaliseeruvas maailmas on mõistlik teha koopiad vanale heale paberile. Võimalusel soovitan pardakaardid välja printida ja kanda kaasas retseptide koopiaid. Lisaks on mul rahakoti vahel alati sedel J. täisnime, hädaolukorra kontaktandmete, ravimite loetelu ja ravimeeskonna kontaktandmetega. Veendu, et sul oleks kaasas reisidokumendid, juhiluba, puudega isiku kaart, ravikindlustuskaart ja teave lennujaama turvakontrolli jaoks, kui on vaja teha erand ravimite või meditsiiniseadmete osas.

Valmistu hädaolukorraks

Oluline on küsida ka lennufirma või hotelli käest, kuidas hädaolukorras kõige parem evakueeruda. Meie esimesel ööl kõrghoones asuva hotelli neljandal korrusel kõlas näiteks tulekahjuhäire. Teadaanded käskisid lahkuda hoonest treppide kaudu ja lifte mitte kasutada. Mul ei olnud õrna aimugi, mida sellises olukorras teha, ning ma ei saanud häire ajal ühendust ka vastuvõtulauaga. Õnneks anti varsti teada, et oht on möödas ja meie mure lahenes. Kui küsisin siis vastuvõtulauast, mida ma oleksin pidanud tegema, vastati mulle, et keskne teeninduslift töötab tulekahjuhäire ajal edasi ning ma oleksin pidanud evakueerumiseks seda kasutama.

Lennukis uurisin stjuardessilt, kuidas hädaolukorras toimida, ja sain vastuseks, et töötajad on puudega reisijate asukohast teadlikud ning on spetsiaalselt koolitatud neid väljapääsu juurde aitama. J on väike ja kerge, nii et tema liigutamine poleks ilmselt raskusi valmistanud, kuid minu soovitus on püüda hankida istekohad väljapääsu lähedale, et võimalikku vaeva vähendada.

Kaalu reisimist koos abilisega

Reisimine on paras ettevõtmine ka parimatel tingimustel. Reisimine kellegagi, kes vajab erilist hoolt, ajab asja veel keerulisemaks. Siin tuleb appi terve mõistus ja julgus vajadusel abi küsida.

Võimaluse korral võta keegi reisile kaasa – sugulasest, abilisest või sõbrast võib palju kasu olla. Mõlemal pikal reisil oli meiega kaasas minu õde, kes aitas logistilistes küsimustes, vaatas meie tütre järele ja võimaldas mulle vahel vaba aega.

Terve mõistus on parim kaitse

Veendun alati, et inimesed, keda külastame, oleksid J. vajadustest teadlikud. Mitte kunagi ei tasu eeldada, et inimesed teavad iseenesest, kuidas abiks olla. Samuti tuleb teha julgeid otsuseid oma aja osas. Kui mõni tegevus mind väsitab, siis lähen lihtsalt hotelli tagasi. Lõppude lõpuks on minu ja mu lähedase heaolu kõige tähtsamad.

Viimane nõuanne: ära unusta reisi nautimast! Naudi hetke ja väärtusta kogetut. Lase teistel endale abiks olla. Kasuta ära mitmesuguseid saadaolevaid teenuseid ja soodustusi. Pea meeles, et see on sinu võimalus tõestada, et teie elu ei ole ootele pandud ja saate endiselt luua üheskoos unustamatuid mälestusi. Turvalist reisimist!

LA/TV/20/0003 Juuli 2020

Leidsin selle artikli:

Jagage seda lehte: