Estonia Tervise eest hoolitsemine

Asjad, mida soovin, et oleksin hooldajaks saades teadnud

Susanne White jagab kasulikke nõuandeid kõigile värsketele hooldajatele.

Hooldamine on hirmutav. Eriti alguses. Tunne on selline, nagu seisaksid järsaku serval, silmitsi suure tundmatusega, üksinda ja eksinud.

Paljud meist sukelduvad uude rolli nii kiiresti, et neil puudub igasugune ettevalmistus sellega kaasneva emotsionaalse karusselli ja füüsiliste katsumustega toimetulekuks. Selles olukorras on kurnatus ja allaandmise tunne varmad tekkima.

Nii juhtus ka minuga peaaegu kohe, kui hakkasin oma vanemaid hooldama.

Täiuseihalus

Palju oli selliseid hommikuid, mil tegin silmad lahti, tundsin, kuidas uus tegelikkus mulle peale vajub ja mind valdas paanikahoog. Vastutus kallite inimeste hooldamise eest tekitas minus nii muret kui ka hirmu. Tundsin tohutut survet oma uues rollis võimalikult hästi hakkama saada. Tahtsin, et kõik oleks jälle hästi ja tuua tagasi vanad head ajad. Tahtsin kõik korda ajada. Kohe.

Sundisin ennast üha rohkem takka, et kõike kontrolli all hoida, et kõike korda ajada. Ajasin ennast sellega hulluks ja hakkasin läbi põlema. Ma nimelt uskusin, et suudan seda kõike teha, kui ainult töötan kiiremini, rohkem, pühendunumalt.

Kuid mitte midagi ei läinud lihtsamaks, vaid hoopis keerulisemaks kuni igasugune kontroll kippus käest kaduma!

Hakkasin tasapisi mõistma, et olen teinud väga suure vea. Keetsin ise katastroofi kokku. Tegin seda, mida kõik värsked hooldajad kipuvad tegema: püüdsin olla täiuslik, saavutada kõik ühekorraga ja omal käel.

Võta hoogu maha!

Üks olulisemaid asju, mida saame hooldajana enda heaks teha, on mõista, et me ei pea kõike ühekorraga saavutama. Me peame selle veidra uue normaalsusega tasapisi harjuma, sest õppida on hirmuäratavalt palju ning meid valdavad emotsioonid on sageli ootamatud ja häirivad. Kõik vajavad kohanemiseks aega, ka need, keda me hooldame.

Olin sunnitud oma strateegia ümber hindama. Pean tunnistama, et mul oli väga raske hoogu maha võtta, astuda üks samm korraga ja küsida abi, püüdmata kõigega omal käel toime tulla. Kuid ma püüdsin ja sedamööda, kuidas muutsin vähehaaval oma mõtteviisi ja käitumist, hakkasin ennast paremini tundma. Hakkasin endale tasahilju hõlpu andma. Ma ei pea olema supernaine. Pidin lihtsalt kohale tulema, oma uue rolli omaks võtma ja andma endast parima.

Kui võtsin jala gaasipedaalilt, sain jälle hingata. Üllataval kombel ei tabanudki mind välk selgest taevast – mitte miski ei lagunenud koost ja mu vanemad olid endiselt hästi hoitud.

Sa ei ole üksi

Ehkki seisin jätkuvalt silmitsi katsumustega ja sageli ka ebaõnnestusin, ei üritanud ma enam olla kontrolli ja täiuslikkuse kehastus. Jätsin nii endale kui ka vanematele hingamisruumi ja lasin meie eludel kokku kasvada. Ma ei pidanud kõike kohe ega ainuisikuliselt saavutama. Ja kohe kindlasti ei allunud kõik minu kontrollile. Kui sellest lõpuks aru sain, olin poolel teel, et saada maailma parimaks hooldajaks.

Hooldajatele ei jagata medaleid ja nende tööl puudub lõppeesmärk. See ei ole võistlus. Ja kui olekski, siis pigem maraton, mitte sprint. Soov kõik halb endast eemale tõrjuda ja kõik korda ajada on küll imetlusväärne, kuid ebarealistlik. See töö nõuab, et oleksid olemas ning pakuksid juhatust, leevendust ja tuge. See nõuab aega ja tähelepanu, mitte kõigi vastuste varnast võtmist. Ja käsiraamatut pole mõtet otsida, sest seda pole lihtsalt olemas. Igaüks meist koostab seda käigupealt olenevalt sellest, mis on ühe või teise jaoks sobilik või mittesobilik. Mis tegelikult loeb, on meie head kavatsused.

Kui suudad jääda iseendaks, oled lahke ja hoolitsev, on sellest enam kui küll. See sisendab tänulikkust ja annab sulle vajamineva jõu. Kõik laheneb täpselt nii, nagu vaja. Usalda ennast ja asjade käiku. Keegi meist pole kunagi valmis hooldaja ja samas – oleme olnud selleks valmis kogu oma elu. Püüa lõõgastuda. Kui ilmusid kohale, on pool lahingut juba võidetud. Ära unusta, et sa pole üksi.

LA/TV/20/0003 Juuli 2020

Leidsin selle artikli:

Jagage seda lehte: