Laura McKee

Laura McKee

Laura on endine algkooliõpetaja, blogija, luuletaja ja ehtekunstnik, kes elab Sussexis. Ta on positiivse ellusuhtumisega kahe poja ema ja õnnelikus abielus Joeliga. Laural on krooniline migreen, mille tõttu ta pidi kahjuks loobuma oma 14 ja pool aastat kestnud õpetajakarjäärist pärast seda, kui tal tekkis 2014. aastal invaliidistuv ajuhaigus. Otsides oma elus uut eesmärki, otsustas ta jätkata eluaegset suhet kirjandusega ning alustas blogi „Pisarate jõud“. Algul jäädvustas ta blogis oma haigusega seotud teekonda, kuid nüüdseks on ta keskendunud teadlikkuse suurendamisele sellest, kuidas puue ja krooniline haigus mõjutavad pereelu ja eeskätt vaimset tervist.

Laural on ka Twitteri konto, kus ta jagab nõuandeid ja artikleid heategevusorganisatsioonidelt, teadlastelt ja teistel blogijatelt nii Ühendkuningriigis kui ka mujal maailmas. Kuna kõigest sellest jäi ikka veel väheks, hakkas ta valult tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ehteid valmistama ja lõi oma ettevõtte Paprika Jewellery & Accessories. Ta kirjutab ka luuletusi, et seeläbi tundma õppida omaenda vaimset tervist ja heaolu.

Laura kirjutab sellest, kuidas tänu positiivsele ellusuhtumisele on temal ja ta perekonnal raskustele vaatamata võimalik elada oma parimat elu. Ta loodab inspireerida ka teisi inimesi leidma elus oma teed.

Haiguse kulg

„2009. aastal diagnoositi mul migreen pärast seda, kui igapäevane valu oli kestnud juba kuid. Õige tasakaalustatud ravi, sh alternatiivsete ravimeetodite abil naasesin noore ema ja õpetajana tavapärasesse ellu. 36-aastaselt diagnoositi mul krooniline migreen ja peavaluspetsialist kinnitas, et mul on olnud diagnoosimata migreen juba alates teismelisepõlvest.

2014. aastal tekkis migreenihoog, mida pidasin tavaliseks atakiks, kuid valu kestis nädalaid ja mitte ükski asi, mida neuroloogid proovisid, ei aidanud. Paar kuud hiljem märkasin uusi sümptomeid ja jõudsin ühe kõrva-nina-kurgu eriarsti vastuvõtule, kes diagnoosis mul idiopaatilise intrakraniaalse hüpertensiooni ehk IIH, mis on haruldane ravimatu ajuhaigus. Kui mu neuroloogid sellest kuulsid, ei olnud nad nõus mind edasi ravima, isegi mitte migreeni puhul, sest nad ei pidanud diagnoosi õigeks.

Minu sümptomid on ebatüüpilised ja sarnanevad kõige hullemate migreenihoogudega, mis mul kunagi on olnud, aga siiski tajusin siin erinevust. Mu seisund halvenes kiiresti, aga olin jäänud hiljaks Cambridge’i meeskonna ravimiuuringusse ja pidin ootama ravi 18 kuud. Tundus, et kõik peale perearsti, kes diagnoosis mul depressiooni ja ärevuse, jätsid mu täiesti ilma abita. Olukord oli raske mu abikaasale ja poegadele, kellest olid saanud mu peamised hooldajad.

Ka pärast 6 operatsiooni ja teatavat paranemist on mu seisund ikka veel kurnav, enamasti laman piinava valu tõttu voodis. Mu kognitiivsed funktsioonid on paranenud, kuid halva tasakaalu tõttu vajan liikumisabivahendeid, nagu trepilifti ja ratastooli. Igal nädalapäeval käib mu juures hooldaja, kes kuulub meie meeskonda! Toetame üksteise vaimset heaolu ja täidame kõik päevad armastuse ja naeruga.


Artiklite autor Laura McKee

A mother and child sitting at the kitchen table, talking to each other about feelings surrounding chronic illness

Kuidas mõjutab minu lapsi elu peres, kus lapsevanem on krooniliselt haige?

Laura McKee
Loe lisaks