Estonia Tervise eest hoolitsemine

Mida hooldamine mulle pühade kohta õpetas

Eakate vanemate hooldamine pühade ajal võib osutuda erakordselt emotsionaalseks kogemuseks. Susanne White kirjeldab, kuidas ta avastas midagi imelist kohast, kust ta seda kõige vähem oodata oskas.

Minu lapsepõlvekodu oli pühade ajal nagu talve võlumaa. Ema andis endast parima, et muuta see aeg pere jaoks eriliseks ning isast sai peapäkapikk. Tema ülesanne oli kaunistada uksed, käsipuud ja kamina ümbrus pärgade, vanikute ja vilkuvate tuledega. Kuusk oli kõrge ja uhke, otse lookas sädelevate ehete ja suurte värviliste tulede all.

Kaminas praksus tuli ja selle kohale riputatud sokid olid täis salapärase kujuga asju, mis hoidsid meid kuni jõulupüha hommikuni põnevil. Jõululaupäeval küpsetasime tonnide viisi küpsiseid, mille katsime šokolaadi, pähklite ja võiga, puistasime üle tuhksuhkruga ja vormisime tähtedeks, kuudeks ja kepikujulisteks kommideks.

Kuidas nad seda küll tegid?

Tagasi vaadates on lausa hämmastav, kuidas nad seda ikka ja jälle aasta-aastalt suutsid piiratud aja ja eelarve juures korrata. Kuid just seda nad tegid, jätkates pühade suurejooneliseks, imede ajaks muutmise traditsiooni.

Kui mu vanemad vananesid, sai seda kõike nende jaoks liiga palju ja vanem õde võttis päkapiku kohustused enda kanda, kaunistades koridori oma maitse järgi. Ka tema ületas ennast, et ema loodud pühade võlu taasluua.

Ühtedel pühadel aga jõudis meieni karm tõdemus, et vanemad ei tule oma eluga enam iseseisvalt toime. Enam ei saanud nad oma idarannikul asuvast eakate kodust reisida minu õe koju Floridasse. Kuna mina elasin samuti idarannikul, sai minust nende hooldaja ja pühadevõlur.


Uus roll tekitas kõhedust

Ma komistasin ja kukkusin – nii hooldaja kui ka vastselt ametisse määratud päkapikuna. Tahtsin nii väga, et kõik oleks hästi ja tuua tagasi vanad head ajad. Kuid nagu iga hooldaja teab, võib see töö olla ühekorraga hoomamatu, kurnav ja hirmutav. Hooldamine tekitas kõhedust isegi minusuguses A-tüüpi isiksuses, kes oli harjunud sellega, et kõik on alati kontrolli all. Olin omadega täiesti läbi ja stressis ega teadnud, kuidas pühadesse vajalikku sära tuua.

Pelgalt mõte sellest, kuidas pühad üle elada muutis mind närviliseks.

Kuna pühad on tuntud imede ajana, siis palusingi üht. Palusin abi. Võimet pea julgelt püsti ajada ja meile kõigile rõõmsaid pühi pakkuda vaatamata sellele, et tundsin end eksinud, kurva ja kohutavalt-kohutavalt väsinuna.

Imed on olemas!

Minu ime leidis aset tänu pere, sõprade ja teiste hooldajate toetusele. Jagasin nendega oma muret, et elu on nii palju muutunud ja et ma ei suuda tõenäoliselt enam kunagi pühi rõõmsalt veeta. Nutsin kurnatuse ja kurbuse tõttu ning süüdistasin iseennast.

Mind koheldi aga armastuse ja lahkusega. Eriti palju tänu võlgnen teistele hooldajatele, kes mind igati julgustasid – nad loetlesid üles kõik asjad, millega ma hästi toime tulin ning nõudsid, et lõpetaksin enda piitsutamise. Hooldamine seisneb kavatsuses tagada lähedaste ohutus ja mugavus ning pühade mõte on armastuses, rõõmustamises ja tänulikkuses, mitte ehetes ja tuledes.

Pühade tegelik mõte on armastus.

See sõnum jõudis mulle õnneks kohale. Me ei saa minevikku tagasi tuua, kuid võime sellegipoolest pidada kalliks mälestusi. Me ei saa kindlustada õnne, kuid kui seda siiski kogeme, saame sellest kõvasti kinni hoida. Me võime otsida ja leida oma elust väärtuslikke hetki, tähistada neid tänutundega ning teadvustada igat hetke. Vahel piisab sellestki, et lihtsalt ilmume kohale.

Selle ja järgnevate aastate pühad ei seisnenud mitte niivõrd kaunistustes kui armastuses, mida üksteisega jagasime. Kui ma ehteid üles riputasin, tegin seda koos ema-isaga, kes mind õpetasid, ja ma tõesti usun, et nad nautisid minu tagasihoidlikes püüdlustes osalemist. Me naersime ja nutsime üheskoos.

Avastasin enda jaoks uue ime

Kestma ei jää mitte tegude suurus, vaid kavatsused, millega me neid ette võtame. Armastus ja üksteise väärtustamine on võimsamad, sügavamad ning jäävad meiega kõige kauemaks. Me ei mäleta, kuidas miski täpselt välja nägi, kuid me mäletame, millisena need meile tundusid.

Nüüd tean, et olin vanemate hooldamise ajale langenud pühadel õnnelikum ja tänulikum kui kõigi ülejäänud pühade jooksul kokku. Kogu ime, mida meil vaja oli, seisnes lihtsalt üksteisega koos olemise väärtustamises. Südames tean, et nemad tundsid samamoodi.

Kui oled väsinud ja hirmul või mures ja alla andmas, siis pea meeles, et sa pole üksi ning et oled väärt puhkust, hingetõmbeaega ja pühadeaegset armastuse tunnet. See nimelt ongi ime.

Soovin kõigile peredele kõige rõõmsamaid pühi! Olgu imed alati teiega!

LA/TV/20/0003 Juuli 2020

Leidsin selle artikli:

Jagage seda lehte: