Kuidas muuta hooldamine enda ja oma lähedase jaoks lihtsamaks

Kui Rob Obey sai oma abikaasa Bridgeti täiskohaga hooldajaks, siis tuli tal ületada mõningaid takistusi, millest ta oli teadlik. Kuid ka kõige teadlikumad meist võivad alahinnata seda, kui palju uus olukord või uued tingimused meie elu tegelikult mõjutavad. Tänaseks on Rob täiskohaga hooldaja kaheksandat aastat ja ta soovib jagada meiega kuut parimat võtet, kuidas toime tulla vaimse ja füüsilise tervise hoidmisega, hooldaja-patsiendi vahelise suhtlemisega ning kuidas olla osa meeskonnast. „Värske hooldajana võib vahel tunduda, et tunneli lõpus ei paista valgust,“ ütleb Rob. „Meil kõigil on raskeid aegu, aga ma luban teile, et ajapikku läheb kergemaks.“

Olen juba kaheksandat aastat oma naise Bridgeti täiskohaga hooldaja.

Mu abikaasa on mulle armas juba esimese kohtumise päevast alates, seepärast tahaksin teile rääkida, et kõik oli väga lihtne, kuid kui olete hooldaja nagu mina, siis teete seda pidevalt, jõudes ühel hetkel kurnatuseni, teisel frustratsioonini ja ajuti tekkiva kohutava üksildustundeni, mis sellest, et armastatu on teie kõrval.

Minu jaoks oli täiskohaga hooldajaks hakkamine kindel otsus, kuid ehkki see oli paratamatus, siis see ei tähenda, et see poleks olnud samal ajal raske.

Ühel päeval jahtisin ma järgmist suurt edutamist, rabelesin, et majanduslikult jalad alla saada ja elasin sarnast elu enamiku paaridega. Järgmisel (nii tundus) asendusid minu töö ja sissetulekud 24/7 vastutusega teise inimese eest ja valdava kurbusega.

Hooldaja ülesannetega pidin kohanema üleöö

Räägitakse, et aeg on suur tervendaja. Ma ei vaidle vastu. Kurbus vähenes kuude möödudes ja ma harjusin uue eluga. Kõik ei olnud enam selline šokk ning õppisime Bridgetiga mõlemad oludega kohanema. Kuid see kurbus ei läinud kunagi täielikult ära ja mõnikord valdab see mind taas.

Isegi täna, kaheksa aastat hiljem, tabavad mind rohkem leina- kui kahetsuselained. Kumbki meist ei ole seda saatust valinud ja see ei ole meie halbade otsuste tagajärg. Tunnen melanhooliat mõeldes elust, kui meile oleks teistsugused kaardid kätte jagatud. Kuigi aja tervendav mõju on tõsi, siis väide, et sa ei saa igatseda seda, mida sul kunagi olnud ei ole, on ainult tehniliselt õige. See on kõigest sõnakõlks ja mingil viisil on see fraas isegi süüdistav.

Siis jõuab reaalsus pärale ja mulle meenub, et eelkõige tuleb väärtustada seda elu, mis meil praegu olemas on. On veel palju asju, mille eest olen tänulik ja tühi heietamine raiskab aega ning energiat.

Hooldaja amet on raske, sellest ei saa kuidagi mööda. Ometi on võimalik oma elu kergemaks muuta.

Meie lugu ei ole ainulaadne. Väga vähesed meist on ise valinud lähedasele täiskohaga hooldajaks hakkamise tee; tihti on see sunnitud olukord tekkinud ilma mingi hoiatuseta ja me ei saa teha muud kui väljakutse vastu võtta.

Minu artikli eesmärgiks ongi jagada oma kogemusi ja praktilisi soovitusi, mis aitavad teil muuta üleminekuperioodi hooldajarolliga harjumisel võimalikult sujuvaks.

Meie kogemused võivad olla erinevad, nagu hooldatava vajadusedki. Siiski on mõned muutumatud olud ja on asju, mida saate enda heaks teha.

Siin on neli punkti, mille üle mõelda täiskohaga hooldajaks olemisel või hooldajaks saamisel, teades, kui raske on lähedase hooldamine.

1. Hoolitse esmalt enda eest

See kõlab vastuoluliselt, kuid tänapäeval on tuhandeid artikleid pereliikme hooldajate enesehooldusest – selleks on põhjust.

Lihtsalt öeldes, kui olete haige, kurnatud, väsinud või stressis, siis on teil raske kedagi teist hooldada. Kui te ei hoolitse esmalt enda eest, siis olete mõlemad kadunud.

Ma tean, et see on tõsi. Ma ei hoolitsenud algul enda eest ja me pidime mõlemad selle tagajärgi taluma.

a) Hoolitse oma füüsilise tervise eest

Me kipume alahindama, kui palju füüsilist tegevust hooldamine nõuab. Näiteks:

• Raskuste tõstmine
• Tõmbamine ja kandmine
• Ratastooli lükkamine
• Füüsiline toetamine kummardamisel/kõndimisel
• Majapidamistööd
• Lähedase vannitamine, hoolitsemine, riietamine
• Ostude tegemine
• Toiduvalmistamine
• Asjaajamine
• Pidev kummardumine ja püsti tõusmine
• Asjade isetegemine
• Käte üleval hoidmine või ebamugavas asendis hoidmine kauem kui mõne sekundi jooksul

Kui see kõik kõlab hea treeninguna, siis mõelge veelkord. Uuringud näitavad, et füüsiliselt nõudlik töö ei saa konkureerida treeningu kasulikkusega. Tegelikult on füüsilist tööd tegevate meeste oodatav eluiga lühem kui neil, kes teevad istuva töö korral 30 minutit igapäevast treeningut kas enne või pärast tööd.

Miks nii? See on peaaegu ebaõiglane. Ka arstid ja teadlased on üritanud põhjust teada saada.

Kõigepealt on kardiovaskulaarne treening (kui kopsud teevad haiget ja süda taob) palju efektiivsem lühiajaliste intensiivsete impulssidena. Kui aktiivsus on möödas, saab keha puhata, paraneda ja tugevneda.

Tööd, mis nõuavad rohkesti raskuste tõstmist, seismist, trepist käimist ja ebamugavas asendis olemist, on kasulikud vaid lühiajaliselt. Mõne nädala või kuu pärast taandub vähene kasu olematuks ja seejärel muutub hoopis enda vastandiks.

Selle põhjus on järgmine:

Tööpäeva tegevused, nagu seismine, trepist käimine (isegi palju kordi vahetuse jooksul), raskete kastide tõstmine või korduvate liigutuste tegemine:

1) ei täida täielikult teie ööpäevast liikumisvajadust

2) ei ole piisavalt mitmekesised, seetõttu keha harjub sellega kiiresti (kui te liigute pidevalt tundide kaupa)

3) põhjustavad kortisoolisisalduse ja vererõhu tõususid ohtlikult pikaleveninud ajavahemike kestel, mis pikemas plaanis on tervisele kahjulik.

Lisaks nõudlikule füüsilisele tööle ei luba te endale piisavalt juua, puhata ega süüa siis, kui seda vajate. Selle asemel ahmime vett, õgime ennast täis või kukume kurnatusest jalapealt siis, kui tekib võimalus.

See ei ole meile hea. Füüsiline treening ja hea toitumine (isegi kui tegelikult ei tahaks) tugevdavad meie südant ja lihaseid piisavalt, et vastu panna füüsiliselt nõudliku ameti kahjulikule mõjule.

Seega, hoidke oma füüsilist tervist, isegi kui te seda varem ei teinud. Mina näiteks ei teinud ja haigestusin tõsiselt pärast seda, kui olin neli aastat Bridgeti eest hoolt kandnud.

Sain südameinfarkti, mul tekkis südamepuudulikkus, mul diagnoositi fibromüalgia ja mul eemaldati vähi tõttu üks neer.

Ma ei suutnud hoolitseda iseendagi eest, ammugi siis veel oma naise eest.

Õnneks tuli perekond meile appi. Ei kujuta ette, mis ilma nendeta oleks saanud.

Tean, et see on keeruline, kuid tekitage aega treeningute jaoks, tehke kasvõi vabal hetkel tooliharjutusi.

Samuti tuleb korralikult süüa. Pärast kurnavat ja emotsionaalselt rasket päeva on kõik, millest ma unistan, vajuda diivanisse ja süüa lohutustoitu. Ma ei taha enam aega viita, et valmistada tervislikke ja toitvaid eineid, kui olen näljas ja tunnen ennast läbipõlenuna.

Oli aeg tõde tunnistada. Tegelikult, kui süüa korralikult, siis toimib keha paremini, teil on rohkem energiat ja olete erksam.

Kui olete mures oma tervise pärast, ükskõik kui väike probleem ka poleks, pöörduge oma perearsti poole. Võib olla miljon põhjust, miks te ei taha abi otsida - olete väsinud, hõivatud või loodate, et probleem kaob iseenesest. Siiski peate kõigepealt hoolitsema oma tervise eest, et ei peaks hiljem tegelema tagajärgedega.

Mina olen selle elavaks tõestuseks.

b) Kandke hoolt oma vaimse tervise eest

Vaimse tervise eest hoolitsemine võib olla suurem väljakutse kui üldise vormisoleku hoidmine. Jättes kõrvale viirused, bakterid, õnnetused, geneetika jmt, saab füüsilise tervise eest hoolitsemise kokku võtta nelja põhipunktiga:

1) Toituge tervislikult

2) Tehke 30 minutit trenni vähemalt viiel päeval nädalas

3) Magage iga öö 7 kuni 9 tundi

4) Vältige halbu harjumusi, nagu suitsetamine või liigne alkoholitarbimine, eriti stressiga toimetulekul

Teisest küljest võib eelmainitud nelja punkti järgimine aidata kaasa hea vaimse tervise hoidmisele, aga ei garanteeri seda. Meie vaimset tervist mõjutavad sageli erinevad asjaolud, sõbrad, suhted ja muud välised jõud. Me võime isegi leppida mõne olukorraga, kuni meie vaimne tervis halveneb, ilma et me seda ise märkaksime.

Osaliselt või täie kohaga hooldajaks saades seisate silmitsi tohutu elumuutusega. Hooldamine on teile mitmel moel raske ja elu, nagu te seda teadsite, ei ole enam kunagi endine. Nii teie kui ka teie lähedane peate sellega leppima.

Minu jaoks olid mõned esimesed hooldamise kuud nagu puhkus, aga siis jõudis mulle pärale me olukorra tegelik raskus ja see muutus ülejõukäivaks.

Ma ei murdunud, kuid mu meeleolu muutus aja jooksul järjest kehvemaks ja tumedamaks. Ma kandsin suurt koormat, mida ei saanud seljast maha panna.

Oleksin pidanud sellest kellegagi rääkima, kas sõbra, pereliikme või oma perearstiga, aga mina pidasin uhkelt vastu – arvasin, et saan sellega ise hakkama ja et abi palumine on nõrkuse märk.

Kui väga ma eksisin. Miski ei muutunud enne, kui ma tunnistasin, et vajan abi, ning palusin seda.

Lisaks sellele, et ma rääkisin oma tunnetest arstiga, leidsin need kaks ressurssi, mis olid eriti kasulikud:

• Mind – vaimse tervise vabatahtlikud
• UK hooldajad – nõustamine ja tugi hooldajatele

Kuid veel enne seda, kui kellegagi rääkisin, aitas mind tegelikult kirjutamine. Aja jooksul sai sellest pingete maandamise võimalus.

Kirjutamine on moodus, kuidas jagada oma mõtteid ja vabaneda oma muredest. Mul polnud aimugi, et sellest saab mu uus karjäär.

Iroonilisel kombel oli ühe mu esimese postituse pealkirjaks: Neli asja, mida ma vihkan täiskohaga hooldajaks olemise juures.

Kellegagi rääkimine oleks võinud mind kiiremini aidata, kuid ka kirjutamine aitas raskest koormast vabaneda, see oli mu pääsetee.

Kogu selle jutu mõte on, et abi on alati olemas, kui te seda tahate ja küsite.

2. Selle asemel, et kasutada sõnu nagu „hooldaja“ ja „sõltuv“, korrake mõttes, et te olete hooldusmeeskond

Kellegi hooldamine on kahesuunaline rada. Vastastikune üksteise abistamine meeskonnana on palju tõhusam kui teha hooldustoiminguid üksi.

Mul on vedanud, sest Bridget suudab väljendada oma vajadusi ja see muudab asjad lihtsamaks. Ta saab mulle öelda, kuidas ta ennast tunneb, mida vajab ja (ma julgen seda välja öelda) kui ma teen midagi valesti.

On üks asi, mida hooldamine EI muuda, nimelt see ei võta mu armastatult ära tema autonoomiat. Kui teie lähedane on veel võimeline teiega suhtlema, olgu siis sõnade abil või mitteverbaalse teel, siis arvamus, et „mina tean paremini“ ja tema soovide ignoreerimine kahjustab teie omavahelist suhet.

Teie ülesandeks on pakkuda praktilist abi ja emotsionaalset tuge, aga mitte isikult iseseisvuse äravõtmine. Olles ainuotsustaja, survestate ennast ka tarbetu lisavastutusega.

Võtke aega selleks, et rääkida läbi, millised ootused teil on teineteise suhtes. Kui te seda ei tee, siis võib pahameel kuhjuda ja hakata lahvatama vihapursked. Seda te ju ei soovi.

3. Tunnistage endale, kui on raske – minevikus, olevikus ja tulevikus

Kui olete hooldaja, tuleb üle elada palju raskeid aegu. Selleks vajate vastupidavust ja kannatlikkust.

Pidage meeles, et hooldajaks olemine ei ole sünonüüm superkangelaseks olemisele. Te ei võida auhindu selle eest, kui kannate koormat üksi. Tegelikult võib lihtsalt selle tunnistamine, et asjad võivad olla rasked või teie kontrolli alt väljuda, anda teile palju rohkem tunnustust kui võlts „naerunägu“.

Kui suudate praktiseerida eelkirjeldatud „hooldamist meeskonnana“, on raskete aegade üleelamine vähem keeruline. Vähemalt peate suutma suhelda ja lahendada kõik häirivad probleemid.

Kui te ei suuda omavahelisi probleeme lahendada, on mõistlik otsida abi väljastpoolt. Selleks võib olla:

• Teraapia (teile kui paarile ja individuaalselt)
• Asendushooldus, kui see on taskukohane ja kättesaadav
• Sage suhtlemine oma tugiringkondadega

4. Teadke, et see läheb kergemaks (isegi kui tundub, et ei lähe)

Värske hooldajana võib vahel tunduda, et tunneli lõpus ei paista valgust. Meil kõigil on raskeid aegu, aga ma luban, et see läheb lihtsamaks.

Vaatamata sellele, et hooldajaks olemine on raskemaid asju, mida ma kunagi teinud olen, on see samavõrra ka rahuldust pakkuv. See on muutnud mind ja Bridgetit lähedasemateks.

Tunneme nüüd teineteise vajadusi palju paremini, sest meil on ühine eesmärk. Me naerame koos, nutame koos ja ajame üksteist hulluks.

Kõige enam mõistame, et hooldamine on vaid osa meie identiteedist ja ei määratle meid. Meie oleme ikka veel need, kes alati oleme olnud, nüüd on lihtsalt veidi lisakohustusi.

Kokkuvõtteks

Mulle pole kunagi meeldinud kanda silti „hooldaja“. Tean, et see on hädavajalik silt, et saada teatud tüüpi toetavaid teenuseid, kuid oma meeles olen ma lihtsalt üks mees, kes püüab oma naise elu kergendada niipalju kui vähegi võimalik.

Hooldaja ametil ei ole kindlat juhendit; tavaliselt tuleb kõike ise asjade käigus leiutada. See võib olla frustreeriv, kurnav, tuju rikkuv ja majanduslikult koormav. Mõnikord võite haigestuda ja peate lootma välisele abile. Teinekord võid tunda, et sa ei endast enam rohkem midagi anda.

Kuid nähes oma armastatut ellu jäämas ja mõnikord isegi õnnelikuna on see kõik seda väärt.

Minu soovitus oleks anda endast parim, rääkida teineteisega ja pidada meeles, miks te midagi teete. Te hooldate oma armastatut seetõttu, et te armastate ja usaldate üksteist. Kui see pole oluliste inimeste jaoks väärtus, siis ma ei tea, mis on.

NPS-EE-NP-00149