1. Tervise eest hoolitsemine
  2. Kõik lood
  3. Kehapositiivsus ja SM: armastuse-vihkamise suhe oma kehaga

Kehapositiivsus ja SM: armastuse-vihkamise suhe oma kehaga

Kolm portreed samast keskealisest poolpikkade juustega naisest erinevas pildistiilis.

Barbara Stensland, raamatu „Stumbling in Flats“ („Koperdamisi tasasel pinnal“) autor naljatab oma kehapildiga leppimise üle.

Enne kui mul 2012. aastal SM diagnoositi, tegi mu keha pea kõike, mida tahtsin. See võimaldas mul rännata maailma eri paigus, tulla eluga välja raskest autoavariist, sünnitada üllatavalt suure beebi ja käitus üldiselt normaalselt. Muidugi, ma ei osalenud kunagi ühelgi sõjaväelisel õppusel, sest teadsin oma piire, kuid ega mul polnud seda vajagi. Mul oli kombeks väita, et ma pole mitte kunagi haige.

See ärplemine ei lähe mul iialgi meelest.

Lühidalt – ajal, mil tekkisid esimesed SM-i sümptomid, olin oma kehapildiga rahul. Jah, arvasin, et võiksin kaotada mõned beebikilod (11 aastat hiljem), kuid liikusin pidevalt ringi ega vaevanud end selle mõttega ülearu. Olin pikk, tugev ja oma välimusega rahul.

Siis muutus kõik

Siis, ühel heal päeval tundsin ennast äkitselt väsinuna. Ja mitte lihtsalt väsinuna, vaid nõrkemiseni kurnatult. Olin 37-aastane ja panin selle naljatades 40. eluaasta lähenemise arvele, kuid väsimuse intensiivsus jäi kuklasse kripeldama. Seejärel läks mu seisund päris halvaks – mu keha varises sõna otseses mõttes kokku, nii et ma ei suutnud enam normaalselt ei kõndida ega rääkida.

Veel enne, kui sain korralikult hingegi tõmmata, uuriti ja puuriti mind juba haiglas. Aju lasti skannerist läbi ja selgroogu torgati valusalt kõige suurem süstlanõel, mida olen kunagi näinud. Minu käest küsiti mu keha kohta väga palju küsimusi.

Selleks ajaks, kui saabus diagnoos – SM –, olin nii kehaliselt kui ka vaimselt täielik inimvare. Autoimmuunhaigus? Minu armas keha on hakanud iseenda vastu töötama? See mõte ajas judinad peale. Miks minu keha niimoodi käitus? Kas ma ei meeldinud oma kehale üldse?

Keha läbi SM-i prillide

Minu kehapilt kukkus kolinal kokku ning langesin hirmu ja valu keerisesse. Käed ei töötanud enam korralikult, ma ei suutnud keskenduda. Koperdasin igal pool ja tasakaal oli täiesti kadunud. Igapäevane riiete valimine oli tõeline pingutus, mistõttu hakkasin kandma ainult seda, mida oli lihtne selga panna ja millel oli nii vähe nööpe ja tõmblukke kui võimalik. Pidin loobuma kontsadest ja liipasin ringi madalates kingades.

Nagu sellest oleks veel vähe olnud, hakkasin neuropaatilise valu vastu välja kirjutatud ravimite tõttu kiiresti kaalus juurde võtma. Ja ikka nii kiiresti, et ei jõudnud kaalutõusu õieti jälgidagi. Paar aastat hiljem järgnes sarnane reaktsioon kilpnäärme ravimitele. Kui lisada rämpstoit, mida lohutuseks sõin, siis võin öelda, et muutusin tundmatuseni. Hakkasin vältima nii peegleid kui ka sõpru. Valu ja hirmu tõttu püsisin võimalikult palju nelja seina vahel.

Kasvasin vähehaaval oma garderoobist välja ja jätsin vaikselt hüvasti nii lemmikrõivaste kui imeilusate kingadega. Kui enne kõndisin ringi rühika ja enesekindlana, siis nüüd puurisin kõnniteid komistuskivide suhtes ega julgenud kukkumise hirmus ülespoole vaadatagi. Mu maailm kahanes. Vihkasin seda, mida mu keha minuga tegi. Hakkasime lahku triivima, sest ma ei tundnud enam, et mu välimus oleks peegeldanud minu tõelist olemust. Keha hakkas muutuma võikaks võõraks, SM-iga kaasnevate kahjude liialdatud ilminguks.

Rippusin oma vanade riiete küljes ja piinasin ennast, püüdes neid pisarate, frustratsiooni ja enesevihkamise saatel vägisi selga pressida. Tõmbasin kõhu nii sisse kui võimalik. Hakkasin isegi inimeste ees vabandama, et nii paks olen. Arvasin, et kui saan elevandi (haha) toast välja, muutub edaspidine juba lihtsamaks.

Nii sai minust lõbus paksuke.

Perspektiivinihked

Viimaks hakkas elu vaikselt muutuma. Korrastasin vähehaaval oma toitumist. Ma ei kaotanud küll kaalu, kuid suhtusin sellesse tervemalt. Andsin enamiku oma vanadest rõivastest ära ja ostsin uued asemele. Kulutasin raha meigitoodetele, ilusatele madalatele kingadele ja šikkidele aksessuaaridele (suure naise parimad sõbrad!). Hakkasin oma haigust kuulda võtma ja minust sai tulihingeline puuetega inimeste õiguste eest võitleja.

Inimesed, kellega rääkisin, ei hoolinud mu kaalust, vaid tahtsid teada, mis mul neile öelda on.

Praegu annan endale aru, et ma ei saa ilmselt iialgi oma SM-i eelset figuuri tagasi, ent see-eest olen õppinud oma keha uuesti armastama. Hoolimata kõigest, mille SM endaga kaasa tõi, olen ikka veel elus, teen tööd ja õpin. On päevi, mil imestan oma keha tahtejõu üle mind kõigest läbi vedada. Põhimõtteliselt olen endaga rahu teinud.

Olen tänulik iga korra eest, mil keha mind uksest välja ja tööle veab. Olen tänulik iga korra eest, mil tervitan ülikoolist koju käima tulnud poega täis külmiku ja karukalliga.

Mul on imeline keha. Natuke minu moodi. Ma ei väsi teda imetlemast ja ma saan hakkama.

LA/TV/20/0018 Juuli 2020

Leidsin selle artikli:

Jaga seda lehte:


Samuti võite olla huvitatud...

Raviplaani täpne järgimine hoiab ära seisundi halvenemise

Trishna Bharadia
Loe lisaks

Kuidas SM-iga ellu jääda?

Eliz Martin
Loe lisaks

Minu SM-i diagnoosijärgne kogemus

Eliz Martin
Loe lisaks