Estonia Tervise eest hoolitsemine
Getty Images / PeopleImages

Kindlameelsus ja tänulikkus: kuidas omastehooldajana muutunud elukorraldusega toime tulla

Meie elu on nüüd muutunud. Me kõik peame ümber hindama seda, mis oli siiani kindlalt paigas. Leides ennast keset muutunud maailma, omamata selget arusaama tulevikust, hakkame me kohanduma ja saame hakkama viisidel, mis on üllatavad, uuenduslikud ja loomingulised.

Omastehooldajad on selle uue normaalsuse esiliinil. Sel kriitilisel eluperioodil tabavad meid muutused ja uued väljakutsed. Juba ainuüksi omastehooldaja rolli tõttu pingul ja kurnatuna peame nüüd hakkama ületama uusi takistusi. Siin kehtivad uued reeglid, territoorium on võõras ja eesmärk teiseneb pidevalt.

Nagu kõik omastehooldajad hästi teavad, siis valge lipu heiskamine ja alla andmine ei tule kõne alla. Millised on aga ülejäänud võimalused ja kuidas kõigega toime tulla? Milliseid võtteid me oleme õppinud ja milline taktika võimaldab selle erilise aja üle elada? Kuidas saavutada, et me mitte ainult ei jää ellu, vaid saamegi hakkama?

Eluliseks päästerõngaks on siin meelekindluse ja tänulikkuse säilitamine. Vajame neid nagu hapnikku, et saaksime hingata ja õitseda. Tasakaalukus ja tänulikkus aitavad meid üle finišijoone, isegi kui see kaugeneb iga kord, kui sellele läheneme. Hetkedel, kui minu vaimujõud on otsakorral, aitavad mul sihikindlust ja positiivsust säilitada mõned lihtsad, ent võimsad võtted ja tegevused.

Tunnistagem, et on asju, mis ei allu meie kontrollile

Pean endale tihti meelde tuletama, et ma ei ole üksi. Usun, et meist tugevam jõud on olemas ja iga asja jaoks on oma plaan. Kuigi olen selles oma südames veendunud, laseb mingi sisseehitatud unustamise mehhanism mul vahel mõelda, et mina kontrollin asjade kulgu. Kui kontroll on minu käes, siis läheb kõik nii, nagu mina tahan, miski ei tee mulle haiget ja midagi halba ei saa juhtuda.

Tõde on aga selline, et kõike ei saa kontrollida: me saame haiget, halvad või ebamugavad asjad juhtuvad, asjad ei lähe alati nii, nagu mina tahan. Seega tuleb keskenduda sellele, mida ma saan kontrollida, näiteks püsida praeguses hetkes, näidata oma parimat külge ja teha, mida suudan. Kui loobun kontrollist ja annan juhtimise üle heale kõrgemale jõule, siis võin tunnistada, et on asju, mida mina muuta ei saa, ning anda juhirolli käest. Siis, reisijana, on mul võimalik nautida vaadet ja sõitu. See on kergendus, kui kõike ei pea ise tegema.

Tundkem tugevaid tundeid

Minu tunded on alati olnud tugevad. Kuigi on tähtis meeles pidada, et tunded ei ole faktid, siis täpselt sama oluline on lubada endal oma tundeid tunda, olgu nad millised tahes. Tunnete tundmine on lubatud. Olles eluaeg väga tundlik ja emotsionaalne, siis olen õppinud endasse leebelt suhtuma, kui uued elusündmused või olukorrad vallandavad suuri tundeid, mis mõnikord viivad hoopis tagasi minevikku.

Pean alati meeles pidama, et kuigi mu reaktsioon võib tunduda minevikusündmuse peegeldusena, siis tegelikult on see lihtsalt normaalne reaktsioon uuele olukorrale. Võivad küll meenuda vanad asjad, kuid need olid siis ja praegu on teisiti. Õnneks on minevik muutnud mind targemaks ja tuletab meelde, kui rohkete katsumustega ma varem olen toime tulnud. Pole võimalik kontrollida, mis juhtub minuga, aga ma saan kontrollida kõike, mis toimub minu sees.

Tohin oma tunnetele voli anda, neid kogeda ka siis, kui see tundub õudne ja kohutav, ning teada, et see läheb mööda. See ei muuda mind nõrgemaks, ei tee minust halba omastehooldajat ega läbikukkujat, kui pühendan aega ja energiat oma kurbuse, hirmu või raevu väljaelamisele. Andes endale aega tunnete tundmiseks ja neist vabanemiseks, teen oma südamele teene.

Olgem haavatavad

Haavatavus avab ukse, kust sõbrad saavad sisse tulla. Näidates oma kaitsetust, küsides abi ja jagades oma südamevalu, on teistel inimestel võimalik mind toetada ja oma armastust näidata. Kui loobun täiuslikkuse taotlemisest ja annan inimestele teada abivajadusest, siis olen palju vapram kui üksi hambad ristis kannatades. Lubades kellelgi ennast aidata, saan jõudu, et aidata teisi.

Tänulikkus

Minu isa klaas oli alati pooltäis. Mis tahes olukorras säilitas ta alati positiivse hoiaku. Imestasin tihti, kuidas saab jääda nii rahulikuks ja rõõmsaks isegi siis, kui tegelikult on süda valu täis, aga mõistsin lõpuks, et selle taga oli igavesti kestev tänulikkus. Tänulikkus oligi tema elusaladus. Ükskõik kui raske tal võis olla midagi pealt näha, otsis ta alati põhjust tänulik olla. Ta õpetas mulle, et kes hoolega otsib, see leiab alati midagi. Valu on vältimatu, aga kannatused on valiku küsimus.

Et vähendada oma kannatusi, alustasin tänulikkusega, mida tunnen isaga koosveedetud aja eest. Tema lihtne sõnum „loenda oma õnnistusi“ on sügavamõtteline ja suunab mind uskuma imedesse ja võimalustesse. Tänulikkus on hoiak ja mängu muutja.

Mida meeles pidada

Omastehooldaja elu on kõike muud kui kerge ning viimasel ajal muutub see veelgi kurnavamaks. Valu ja kannatused, hirm ja mure, südamevalu ja lein on alati meiega. Ometi ei ole me üksi jäetud ja suudame raskustega toime tulla. Oleme vaprad ja tugevad, kui valime päev päeva järel hirmu asemel armastuse. Meelekindlus ja tänulikkus aitavad meil panna asjad õigesse taustsüsteemi ja olla muutusteks valmis. Me usume, et lõpuks laabub kõik, et kõigel on mingi tagamõte ning et me oleme just õigel ajal õiges kohas mingil kindlal põhjusel. See aeg on murranguline, kuid samuti täis suuri võimalusi. Ma usun meisse.

Leidsin selle artikli:

Jagage seda lehte: